Bocuse d `Ori võistluse üheks oluliseks osaks on kandik, nii nimetatud suur “showpiece”, millel serveeritakse peamine roog ja portsjonid kohtunikele ehk maitsmiszüriile.
Kandik on üheaegselt lava, raam ja kunstiteos, tema ülesandeks on toetada rooga ja jutustada lugu ning ta peab olema tehniliselt perfektne. Kandik on spetsiaalselt võistluse jaoks kujundatud, Marseille`s hinnati kandiku visuaalset terviklikkust, tema esteetikat, emotsionaalsust ja funtsionaalsust, loovust ja ilu, selleks osales züriis ka disainer ja arhitekt. Kandik on samaaegselt rahvusliku identiteedi ja loo kandja, tema disain aitab väljendada samas ka kokkade päritolu ja ideed. Maitse juures on oluline ka üllatusmoment.
Kandik peab saama õigeaegselt valmis. Seejärel esitletakse teda ning kantakse siis kohtunike ette. Keskmiselt kaalub kandik 10–15 kg koos toiduga.
Mõnel korral võib kandiku kaal ulatuda ka 18–20 kg`ni. Kandikut tuleb kanda täiesti stabiilselt, ilma et toit nihkuks. Kes kandikut kannavad, selle määrab Bocuse komitee, ehk komitee liikmed, reeglina on selleks komitee liige ja kohalikud tippkokad.
See on hetk, mida jälgitakse suure huvi ja vaimustusega.
Mida sümboliseeris Eesti kandik?
Eesti kandiku sümboolikas mängisid põhjarannik ja raba väga olulist rolli – need aitasid jutustada loo Eesti loodusest ja identiteedist ja kandik erines positiivselt enamuses ümmargustest heledal alusel kujundatud lugudest. Eesti kandik sümboliseeris sidet merega ja tuult, karmust ja vastupidavust. Seega oli ta esitatud kivistes, kihlistes vormides, meenutades paekallast, omades jõulist iseloomu. Värvides meenutas kandik raba, ehk Eesti üht kõige erilisemat maastikku, andes edasi rahu ja vaikust, puhtust, ürgset loodust, aeglust ja tasakaalu. Nii olid peamisteks värvideks samblale ja turbale viitavad tumedamad toonid.
Kandiku loojaks oli Tõnu Arrak, kes on tuntud noameistri ja metallikunstnikuna, kelle noad on hinnatud tippköökides nii Eestis kui ka mujal maailmas. Ka Eesti kandidaat Joonas Koppel kasutab mitmeid Tõnu nuge, mis oligi nende tutvuse alguseks. “Tegin steigi noad restoranile ja ju Joonas mõtles, et oleks äge kui teeksin kandiku ka”, meenutab Tõnu. See tähendas tõsist väljakutset ja Tõnu ütles “ Olen arvanud, et peab ennast vahetevahel uuesti leiutama, ei tohi kauaks mugavustsooni jääda, mõte läheb laisaks. Kohe ei nõustunud, võtsin mõtlemisaega”. Kandiku jaoks kasutas ta erilist terast, mis roostetab, ning mida ta pidi palju lihvima ja poleerima. Tõnu lõi ka näiteks kalavõrku meenutavad restid, mis, asetatud plaatidele, meenutavad põhjaranniku platood. Viimistletud kalauimed ja sabad tegi Tõnu ka. “Mul on oma spetsiifiliste oskuste kogum ja nende uimede tegemine ei läinud selle alla”, muheleb Tõnu. “Kõige suurem rõõm on mul kalavõrkude üle. Leiutasin need töö käigus. Protsess tuli põnevam kui arvasin. Kala on seega kandikul võrgu sees, mis oli Joonase mõte, mina andsin sellele omapoolse vormi ja olemuse”. Oli väike kõrvalhüpe ja väljakutse, võtab Tõnu Arrak selle keerulise projekti kokku, millega seguneb ka uhkuse tunne, Bocuse d`Oril kaasa teha.
Kandik on üheaegselt lava, raam ja kunstiteos, tema ülesandeks on toetada rooga ja jutustada lugu ning ta peab olema tehniliselt perfektne. Kandik on spetsiaalselt võistluse jaoks kujundatud, Marseille`s hinnati kandiku visuaalset terviklikkust, tema esteetikat, emotsionaalsust ja funtsionaalsust, loovust ja ilu, selleks osales züriis ka disainer ja arhitekt. Kandik on samaaegselt rahvusliku identiteedi ja loo kandja, tema disain aitab väljendada samas ka kokkade päritolu ja ideed. Maitse juures on oluline ka üllatusmoment.
Kandik peab saama õigeaegselt valmis. Seejärel esitletakse teda ning kantakse siis kohtunike ette. Keskmiselt kaalub kandik 10–15 kg koos toiduga.
Mõnel korral võib kandiku kaal ulatuda ka 18–20 kg`ni. Kandikut tuleb kanda täiesti stabiilselt, ilma et toit nihkuks. Kes kandikut kannavad, selle määrab Bocuse komitee, ehk komitee liikmed, reeglina on selleks komitee liige ja kohalikud tippkokad.
See on hetk, mida jälgitakse suure huvi ja vaimustusega.
Mida sümboliseeris Eesti kandik?
Eesti kandiku sümboolikas mängisid põhjarannik ja raba väga olulist rolli – need aitasid jutustada loo Eesti loodusest ja identiteedist ja kandik erines positiivselt enamuses ümmargustest heledal alusel kujundatud lugudest. Eesti kandik sümboliseeris sidet merega ja tuult, karmust ja vastupidavust. Seega oli ta esitatud kivistes, kihlistes vormides, meenutades paekallast, omades jõulist iseloomu. Värvides meenutas kandik raba, ehk Eesti üht kõige erilisemat maastikku, andes edasi rahu ja vaikust, puhtust, ürgset loodust, aeglust ja tasakaalu. Nii olid peamisteks värvideks samblale ja turbale viitavad tumedamad toonid.
Kandiku loojaks oli Tõnu Arrak, kes on tuntud noameistri ja metallikunstnikuna, kelle noad on hinnatud tippköökides nii Eestis kui ka mujal maailmas. Ka Eesti kandidaat Joonas Koppel kasutab mitmeid Tõnu nuge, mis oligi nende tutvuse alguseks. “Tegin steigi noad restoranile ja ju Joonas mõtles, et oleks äge kui teeksin kandiku ka”, meenutab Tõnu. See tähendas tõsist väljakutset ja Tõnu ütles “ Olen arvanud, et peab ennast vahetevahel uuesti leiutama, ei tohi kauaks mugavustsooni jääda, mõte läheb laisaks. Kohe ei nõustunud, võtsin mõtlemisaega”. Kandiku jaoks kasutas ta erilist terast, mis roostetab, ning mida ta pidi palju lihvima ja poleerima. Tõnu lõi ka näiteks kalavõrku meenutavad restid, mis, asetatud plaatidele, meenutavad põhjaranniku platood. Viimistletud kalauimed ja sabad tegi Tõnu ka. “Mul on oma spetsiifiliste oskuste kogum ja nende uimede tegemine ei läinud selle alla”, muheleb Tõnu. “Kõige suurem rõõm on mul kalavõrkude üle. Leiutasin need töö käigus. Protsess tuli põnevam kui arvasin. Kala on seega kandikul võrgu sees, mis oli Joonase mõte, mina andsin sellele omapoolse vormi ja olemuse”. Oli väike kõrvalhüpe ja väljakutse, võtab Tõnu Arrak selle keerulise projekti kokku, millega seguneb ka uhkuse tunne, Bocuse d`Oril kaasa teha.
