„Baltic Gastro Summit 2026 “ Vilniuses tõi kokku Põhjamaade ja Balti riikide kulinaariaelu juhtivad tegijad. Ka toimumiskohaks oli omaette põnev, kuhu ma polnud kunagi sattunud. Veidi sarnane Telliskivi depooga ja veidike kultuurikatelt, valitud Vilniusest väljaspool, Naujoji Vilnia linnaosas, endises ajaloolises tehasekompleksis Dūmų fabrikas - unikaalne industriaalne kultuuri- ja ürituste paik. Tollal oli tegemist maailma ühe suurima ja tehniliselt arenenuma metallitöötluse tehasega. Täna leiab seal ka käsitööõlle pruulikoja ning restorani ja baari. Kes Boltiga sõita ei taha, võib astuda Vilniuse stiilses rongijaamas rongile, veerand tundi tõelist traditsioonilist rongisõitu läbi rohelise ja õitsva eeslinna.
Summitil kohtusid tänapäeva gastronoomia kujundajad üle maailma. Fookuses olid teemad nagu identiteet, innovatsioon ja kogukond, selle kõrval aga ka ülipõnevad nagu fine diningu mõju ajule.
Ka restoranikülaliste kogemusi vaadeldi mitmest vaatenurgast. Kopenhaageni restorani Alchemist teenindusmeeskonna liige Jogilė Bulavaitė keskendus sellele, kuidas teenindajad loovad õhustikku ja suudavad lõpuks igal õhtul võita külaliste sümpaatia ja rahulolu. Temaga ühel meelel oli ka Rootsi restoranijuht, lektor ja sommeljee Ulrika Karlsson, kes jagas praktilisi strateegiaid, kuidas pakkuda erinevates olukordades järjepidevat ja meeldejäävat teenindust, tuues näidetena mitmeid humoorikaid seiku.
Põnev oli kuulata Rootsi restoran Hållfjälleti asutaja Linda Pérezi kontseptsioonist. See restoran asub Jämtlandi mäestikus, kuhu autoga ligi ei pääse. Ottsjö külast tuleb minna umbes 8 km mäkke, mis tähendab jalgsimatka, talvel pääseb sinna suuskade- või mootorsaaniga. Lähenemisnurgaks oli siin seisukoht, et selline kaugus on osa kogemusest – koht on teadlikult eraldatud, et pakkuda “loodusesse kadumise” tunnet. Siin on loodusel endal oluline koht ning peakokk Jens Carlsson rääkis lähenemisest isemajandamisele, mis keskendub tulevaste roogade jaoks aedade planeerimisele ja töötamise eripärale põhjamaise kliima piirangute raames.
Ülihuvitavaks kujunes Oxfordi ülikooli professori Charles Spence`i ettekanne, mille teemaks oli kuidas tehnoloogia muudab gastronoomiat. Oma ettekandes käsitles ta küsimusi, mis puudutavad automatiseerimist, tehisintellekti ja digitaalsete vahendite rolli söögikogemuse osade täiustamisel – või võimalikul asendamisel. Spence, kes on Briti eksperimentaalpsühholoog, tuntud eelkõige oma töö poolest multisensoorse tajumise ja nn gastrophysics’e (toidu kogemuse teaduslik uurimine) valdkonnas. See oli väga värvikas ettekanne, milles Charles puudutas selliseid teemasid nagu kuidas meie meeled mõjutavad maitse tajumist, kui palju mõjutab seda heli, värv ja tasside, taldrikute ja keskkonna disain.
KI abi retseptide juures ei pidanud ta aga sugugi teretulnuks ning vastas küsimustele, kuidas maitsesid talle KI poolt loodud kokteilid: horrible. Täiendust sa ta ka esinejalt Dr. Johnny Drain paneelil, kus arutati kuidas dining mõjutab meie aju. Kuna esinejate seas on võrdne arv naisi ja mehi ning ettekannetega esinesid ka lektorid nagu Maria Canabal„Parabere Forum“ asutaja, avades arutelu nähtavuse ja võrdõiguslikkuse teemadel gastronoomias. Maria Canabeli võrdles kui palju ja kuhu kutsutakse esinema mees- ja nais peakokkasid ja seda nii maade kui ürituste lõikes. Et teemat ikka veel tõsiselt ei võeta, seda näitab, et kuulajate read hakkasid hõrenema juba tema ettekande alguses, märkas ta.
Põnevate ettekannete seas oli üheks tähelepanuväärsemaks Kristian Baumann Kopenhaageni kahe Michelini tärniga restoranist Koan. Sündinud Koreas ja kasvanud Taanis, peegeldab tema looming dialoogi pärandi ja keskkonna vahel – oma lähenemisviisi tutvustas ta laval, jutustades lugusid ja esitledes oma roogasid.
»World Sushi Cup« võitja Airis Zapašnikas rõhutas oskuse ja täpsuse rolli olulisust. Tema live-esitlus andis ülevaate tipptasemel nõutavast distsipliinist ja tehnilisest meisterlikkusest, ning tema esinemine oli nagu keskendumise, kiiruse ja kontrolli õppetund.
Lisaks inspiratsioonile pöörati programmis suurt tähelepanu restoranipidamise praktilistele külgedele. Norra kokk James Maxwell Stewart käsitles väljakutset, kuidas viia omanike ootused kooskõlla meeskondade igapäevase tegelikkuse ja mõtteviisiga – probleem, mida selles valdkonnas hästi tuntakse.